Esimese aprilli õhtul 2025 olin ma Pariisis. Täpsemalt—Pariisi Filharmoonias. Veel täpsemalt—seal, kus heli ja vaikus puudutasid teineteist nii tasa, et hingaminegi tundus liigse mürana. Eesti Filharmoonia Kammerkoor laulis. Tõnu Kaljuste juhatas. Ja Arvo Pärt kõneles—oma muusika kaudu, mis on nagu palve, mille sõnad on ununenud, kuid tähendus elab edasi.
See ei olnud lihtsalt kontsert. See oli olemise seisund. Akustika, mis kuulas muusikat koos meiega. Ruumi suurus, mis ei rõhunud, vaid kaitses. Vaikus helide vahel muutus peaaegu käegakatsutavaks—nagu oleks ruum ise hakanud kaasa hingama. Ja selles hingamises kõlas "The Deer’s Cry"—teos, mis ei hüüdnud, vaid ootas, kuni kuulaja ise end leiab.
Koori selgus, tasakaal, ühisõhkkond oli midagi haruldast. Mitte kordagi ei kõlanud ülearu—kõik oli paras. Kõik oli paigas. Nagu Pärdi muusika üldiselt: ütleme vähem, et rohkem võiks sündida. Ja sündiski. Korduv, tasane, sisekaemuslik rütm avas lahti uksi, mille olemasolust me enne ei teadnudki.
Solistide hääled tõusid ja vaibusid, nagu oleks nad pärit ühestainsast puust, kuid igaüks oma oksa peal. Marie Roos—selge ja täpne nagu hommik. Annika Lõhmus—valgusküllane ja julge. Yena Choi – kerge, pehme, vaevumärgatav, kuigi piisavalt tajutav. Danila Frantou kandis endas slaavi laulu sügavust—nagu oleks laulnud läbi sajandite. Ja Henry Tiisma—rahulik, kannatav, sügavale juurdunud. Kadri Toomoja oreli taga ei saatnud, vaid oli osa koest, milles kõik hääled said hingata.
See oli esimene kontsert Pärdi 90. sünnipäevale pühendatud ringreisist, mis viib koori edasi Berliini, Londonisse, New Yorki. Aga Pariisis, just seal, kus kõnelevad kivid ja vaikus heliseb, Pariisi Filharmoonia imetabases arhitektuuris, sündis midagi kordumatut. Selleks peab kohal olema. Peab kuulama—mitte ainult kõrvadega, vaid kogu kehaga, kogu eluga.
Mida esitati? Teosed, mis on Pärdile omaselt lihtsad, kuid kihilised—Berliini missa, Spiritus sanctus vivificans vita, Magnificat, Dopo la vittoria... Ent see polnud lihtsalt repertuaar. Nagu on kirjutanud andekas prantsuse muusikakriitik Vojin Jaglicić oma tundlikus arvustuses väljaandele Olyrix, on need helitööd loodud erilisteks puhkudeks—juubeliteks, pühitsusteks, mälestuseks. Ja sedasi, kirjutab ta, kõlavad nad ka elatud elu peegeldusena, ajajäljena, mis ei kao. Sõjajärgse Saksamaa taasühinemine, Pärdi sisemine emigratsioon, Milano katedraali mälestuspäev—igal helil oma lähtekoht, oma vaikiv lugu.
Fotol vasakult: Esper Linnamägi (Eesti Filharmoonia Kammerkoori juhatuse liige), Enn ja Maris Kunila (kunstimetseenid), Birgit Linnamäe (kultuuridiplomaatia edendaja) ning Madis Laansalu (Nordnet)
Mida ma sellest õhtust endaga kaasa võtsin? Veendumuse, et kõige olulisem sünnib sageli vaikselt. Et tundlikkus pole nõrkus, vaid jõud. Ja et kunst võib öelda asju, mida sõnad ei suuda—ning teha seda nii, et ka majandus, avalik haldus ja argipäev jäävad hetkeks kuulama.
Tänulik olles mõistan—kõige sügavam on sageli see, mis jääb kahe heli vahele. Ja kõige suurem ilu peitub selles, mida ei saa seletada.
Lisa kommentaar